MB-st siis.

Me oleme nüüdseks neli korda kohtunud. Viimased kaks korda vaatasime tema juures filmi. Viimati eile.

Ta on natuke tõbine, seega käisime teed joomas. Kohvikust ostsime trühvleid kaasa. Autos küsis ta kas sööme trühvleid autos ja iga roju oma koju või lähme tema juurde filmi vaatama ja sööme siis trühvleid… Jäi viimane variant. Kuigi ma pisut kahtlesin.

Valisime tükk aega filmi, vahepeal jõudis hilisõhtu kätte. Lebotasime tema suurel voodil, mekkisime maiusi ja elasime kaasa laibast pruudile. Lõpuks sai film läbi, aga ma ei lahkunud veel. Uitasime internetiavarustes, ma näitasin talle oma sõpru ja pilte. Rääkisime niisama. Mugav oli olla. Sest kui sõnu ei tulnud, ei karjunud vaikus meile kõrva. Praegu ma ei usu, et see tõesti mina seal olin.

Kui kell oli öö ja minu soovitud seriaal samuti nähtud, oleksin tahtnud veel sinna pikutama jääda. Aga ei – ma ütlesin, et pean nüüd koju minema. Ma olen üsna veendunud, et ta oleks tahtnud mind sinna jätta. Vara veel… ma pole kindel mitte milleski.

Täna ütles ta MSNis, et eile jäi tal mulle midagi andmata. Kulmu kortsudades küsisin, mis asi siis. Ta vastas, et mõmmikalli.

———

Ma ikka ei taha tunnistada, et ta võib mulle meeldida. Kohati tunnen, et ei oska temaga võrdväärselt suhelda. Tema elu on paigas, minul mitte. Tema on minust tosin aastat vanem. Ma veel nii laps ju (enda meelest). Ja mu naljad – vaid mina ise saan neist vist aru. Ja mitte ükski kord ma ei tunne end päris mina isena, kui MB-ga koos olen. Kuidagi selline natuke liiga hea tunne…

Ma arvan, et see lugu läheb edasi.