Hommikupoole ööd nägin jõledat, kohutavat unenäoepisoodi. Ma ei ärganud selle peale. Seni olen nii õudsaid asju vaid loetud korrad unes näinud ja nende peale kõhedustundega ärganud.

Päev otsa on sadanud lund nagu algust ja lõppu polekski. Maa on valge, puutumatu kiht säravat lund on kõik ilusamaks muutnud. Mulle ei jõua see kohale. Ma näen lund. Ma tean, et see on ootamatu ja kaunis ja vau, aga see ei jõua mu hinge. Puuduvad kohased tunded.

Kas olen jälle midagi tuksi keeranud?