Oh jah. Nädalavahetused on vastikult võimatud. Kodused. Ja kodu lõks, kus vabalt olla ei saa. Mina mitte. Tunnen, kuidas vaim jääb kehasse ja nelja seina vahele kinni. Midagi ei saa tehtud. Aeg möödub. Mina olen kangestunud nii seesmiselt kui väliselt. Ruum piirab mind.
——
Serafia B arvab, et mul on isiklik elu tekkinud. :) Nooh… ma ütleksin, et see on tasapisi tekkimas.
Teises linnas elav sõbranna F. helistas ja me rääkisime ligi pool tundi. See on isikliku elu moodi.
Ma lugesin veidi oma paberpäevikut ja kirjutasin sinnagi paar rida. See on isikliku elu moodi.
Täna saatis M.B. (jah, ta sai nüüd koguni kaks nimetähte) sõnumi ja kutsus sööma. See on isikliku elu moodi. Mille ma kasutamata jätsin. Ma magasin alles ja ees ootas toimetusi täis päev. Lisaks ei meeldi mulle pühapäevase välimusega kuhugi minna ega kellegi silma alla sattuda. (Vabandused-vabandused…)
Kui ma harjun mõttega isiklikust elust, sealjuures rõõmsatujulisest, võib mul täitsa hästi minema hakata.
tead mis? mulle ka ei meeldi nädalavahetused üldiselt. eriti laupäevad on surnud päevad.
kuigi viimasel ajal on muutusi.
ja mul on hea meel. et Sind kutsuti ja et Sa ei läinud. sest ma tean et Sind kutsutakse veel.
ilusat uut nädalat!
Kas ma totaalselt väärlugesin Su nimeks Mia või Sa oled selle hiljuti Miiks muutnud…???
serafia b, sa ei ole väärlugenud. miast sai mii. isegi ei tea, miks ma tundsin vajadust muuta seda nime, mis niikuinii on välja mõeldud. mina olen ikka mina, nimest hoolimata.