Vanad kohustused ja ülesanded ronivad nagu pisikesed puugid mööda mu sääri ja käsi ülespoole. Otsivad kohta, kus end sisse imeda ja mu mõistusenatukene kurja süljega mürgitada.

Võib olla see kõlab jälgilt, kuid enesetunne polegi roosiline. Ikka on esmaspäev hingetapvalt kiire ja käimisi täis. Aju ei taha minuga koostööd teha ja lubadus tubliks hakata lükkub hilistesse õhtutundidesse, mil ma pisut elujõulisem ehk olen.

Minu salajane soov, et statsionaarseks olekuks saab sel aastal hea, on saanud kerge tagasilöögi. Ma kavatsen edasi võidelda, nii kuis jaksan. Plaani on vaja.