Reede pärastlõunal sain selle meesterahvaga* kokku. Me sõime kohvikus kooki ja jõime kohvi. Vestlesime tavalistel esimese kokkusaamise teemadel: millega tegeleme, muusika, filmid, natuke iseendist ja nii edasi. Pärast sõitsime veidikene linnas tema autoga ringi. Sest ma külla talle ei läinud. :P
Ta on tore, sõbralik, lahke, aval suhtleja. Tal on hea muusikamaitse, (kena auto), palju energiat. Ta on üksjagu reisinud ja erinevate inimestega suhelnud, nagu ma aru sain. Kõik oli kena. Teiselt poolt.
Minu poolt oli ka. Aga… Aga need agad. Tavaliselt suudan ma esimesel kohtumisel särada ja vabalt suhelda. Järgmistel mitte nii väga. Või noh – olenevalt inimesest ja olukorrast. Seekord tundsin, et pole päris õige mina, vaid see esimese-kohtumise-mina. Mingi variant sellest.
Tegelik aga, millest ma rääkida tahtsin, on see, et… Ma ei taha, et ta mulle meeldima hakkaks. Ma ei tea, isegi, miks ma sedasi tunnen. Võimalik, et ta juba meeldib mulle, aga ma ei tunnista seda endale. Sest praegu ei ole ma midagi ebameeldivat temas märganud. (R-tool?)
Ta tundub olevat selline mees, kellest tuleks kümne küünega kinni hoida. Miks ma ei taha midagi rohkemat kui tavapärane tutvus? Mitte et ma teaks, et tema midagi tahab. Ma ei tea, miks mina talle internetiavarustes silma jäin ja miks ta minuga suhtlema hakkas. Või mida ta ootab.
Keeruline sigrimigri.
* Nimetähte ega nime ta veel ei saa, sest ma ei tea, kas temast on ka edaspidi juttu.
Sa töötasid pead mingid edasiminekud läbi. nüüd lase need vabaks ja vaata lihtsalt, mis saab.
internet pole paha koht meestega tutvumiseks. ise olen eelistanud rohkema rahvaga kohti kui otsesuhtlus – jututoad näiteks. käid kokkutulekutel, näed inimesed ära, tekib mulje, kellega võiks üldse klapp olla. või lepid privaatkohtumise kokku, ka see on variant. ratet ja tutvusmikuulutusi ma natuke kardan.
tegelikult on raske nõu anda siiski. Sa ju oled tore ja vahva noor tüdruk. ma ei saagi aru, miks ikka mõnel pole seda Ühte ja Õiget ja valikut ka pole. vahel ma tahaksin Sinuga kohad vahetada.
Ei tea, kas tahan nii mõelda või kujutan ette, aga minu meelest kumab Sinu trehvunksi-tekstist läbi justkui mingi seniolematu optimism…
Püüa lihtsalt temaga nii vabalt suhelda, kui võimalik. Peale ei maksa käia, aga mõõdukaid ettepanekuid teha või nendega kaasa minemine ei võta ju tükki küljest :o)
myself, eks mul see viga ongi, et mõtlen liiga kiirelt liiga kaugele. Ja siis pettun või hakkan kartma või midagi muud. Õnneks suutsin endale selgeks teha, et tutvumine ei tähenda veel… midagi rohkemat, ütleme nii.
Serafia B, sul on õigus. Mingi väike optimismilaine loksub aeg-ajalt mu halliolemiseranda. Õige pisut pelgan seda head tunnet. Liiga kaua on püsiv olek olnud negatiivne.
Eile saime uuesti kokku. Võtan asja vabalt (nii, nagu oskan). Üks tore tutvus ei tohiks liiga teha.
“Eile saime uuesti kokku. Võtan asja vabalt (nii, nagu oskan). Üks tore tutvus ei tohiks liiga teha.”
WAY TO GO GIRL!!!
Hmmm… Ühel tüdrukul on vist isiklik elu tekkinud ;o)