Vahel lööb välja mu alter ego. Või kuidas iganes seda nimetada. Ta on veel naiivsem kui ma tegelikult olen. Elurõõmus, lapsemeelne, veidike rumal ja näeb ainult kõige paremat. Ja ta tahab.

“Mii tahab lund!”
“Miile meeldis see poiss.”
Ja nii edasi.

Ta ilmub harva ja vähekeseks, aga ta on kuskil olemas. Eile ta tahtis Pusa kaissu ja mõtleski end sinna. Kuigi Pusa oli ähmane kuju, oli see tema. Veel parem tema kui ta ehk on. Sest talle meeldis Mii.

——

Ma lähen nüüd ühe võõra, kuid seni nähtu-loetu põhjal toreda meesterahvaga kohtuma.