Eile õhtul nägin kolmandat korda üht poissi, kes juba ühest augustiõhtust alates on minu mõtteis keerelnud. Me trehvasime eilse jooksul kordi ja naeratasime ja olime teineteisele väga lähedal, kuid siiski kaugel. Ühe “Tere” kaugusel. Ma ei suutnud end nii palju koguda, et see õnnetu/õnnelik “Tere” talle öelda. See oleks nagu maailma kõige keerulisem sõna olnud. Lasin suurepärase juhuse mööda.

Ma ei temast mitte midagi, pole kuulnud tema häält. Tean vaid, milline ta välja näeb (armas…). Et ta kandis kahel korral kolmest punast T-särki (ja see sobib talle). Et vähemalt üks bänd on meie mõlema lemmik (esimest korda ja eile selle bändi kontsertil olemegi teineteist näinud). Ma tean, et ma tahan temaga rääkida, et mind ei jääks painama mõte “Mis oleks võinud olla…”

Omamoodi tobedalt armas on olla :)