Jõul sai lõpuks läbi. Töö rabamine ka. Mõneks ajaks.
Mis ei tähenda aga seda, et ma end vabamalt tunneksin. Oh ei! Endiselt on turjal kiviraskune koorem (kõike), keha on pinges ja väriseb soojakraadidest hoolimata. Olemine on väsinud ja endiselt tühjavõitu. Kehvasti magatud ööd annavad tunda, kuid varem unele ei õnnestu minna. Sest öö on ainus aeg, mil saan üksinda olla, segamata. Olen nii üksinda ja samas tahan olla üksinda. Pole hea nii ega naa.

Enne uut aastat (nagu ma tahaks või sooviks või hooliks, hoopis ärritab see mind) tuleks halvaks läinud suhted korda seada. Mõned uued ja uuemad suhted see-eest on toonud ajutist heaolu. Aitäh teile, kes minuga vestelnud! (:

Täna õhtul loodan saada positiivsuse laengu klubist. Genialistid viimast korda sel aastal ja enne teadmata pikkusega puhkuse algust. Sa leiad mind illusioonist. ;)