Ma rääksin paar päeva tagasi MSN-is Pusaga. Arvasin, et olin teda samal päeval linnas näinud, kuid tuli välja, et siiski mitte. (Tegelikult olen täiesti kindel, et tunneksin ta ära, kuigi viimasest kohtumisest on möödas pool aastat.) Visaksin siis, et me pole teineteist nii kaua näinud, et tuleb lausa isiku tuvastamisega tegeleda. Ta oli nõus ja järgmise asjana ma tegin ettepaneku teed jooma minna. Ta oli vägagi nõus.
Peaaegu haiget tegev igatsus (millest küll? see oli ehk lihtsalt halva päeva kuma) asendus silmapilkselt mõnusa sooja olemisega. Et ta tahab minuga kokku saada. No butterflies, but… Viimase aja tunnete valguses (kõrvalejäetu…) kõlas see meelitavalt. Kellegi jaoks ma päris tühi koht ei olnud.
Kuigi võiksin loetud hetkede pärast särasilmil ja südamevärinal raeplatsil Pusa oodata, istun hoopis arvuti taga. Lootus, et ta oma sõna peab ja me järgmisel nädalal kohtume, ei kustu nii pea.
ära siis palun looda liiga palju. et Sa haiget ei saaks.
Ma ise lootsin ja soovisin sama. Et seekord ei lase endal haiget saada.
Me polegi Pusaga kohtunud, ta on vist unustanud. Mina mitte ja seepärast ongi nüüd paha olla… Fantaasia viis mu liiga kaugele, ideaalsesse kallistusse… ja kukkusingi kõrgelt alla. Vastik on. Miks ma endale niimoodi teen?