Täna käis mustlasnaine mu leti juures. Uuris üht asja ja teist. Siis kummardus leti kohale ja küsis vaikselt “Tahad, ma ennustan sulle?”. Ma raputasin pead ja keeldusin viisakalt. Ta uuris natukene veel pakutavat kaupa ja hakkas siis tasakesi ja arusaamatult pomisema. “Ma näen, et sa oled aus ja hea inimene…”. Ma tõmbusin eemale, vältisin mustlase pilku ega pööranud tema jutule tähelepanu. Ta ütles, et võib mulle tulevikku ennustada. Ma vastasin, et ei soovi seda, isegi mitte uudishimust. Tuleb, mis tuleb. Ja tahtmist midagi teada saada mul tõepoolest ei tekkinud. Õnneks ta rohkem peale ei käinud ja lahkus. Tulevik jäi sinnapaika. Oma aega ootama.