Armukadedus
Viimasel ajal olen armukade. Kahe oma parima sõbranna peale.
Nad said tuttavaks tänu minule. Mina olen seda kolmikut ühendav lüli. Ma isegi pelgasin neid algul omavahel tutvustada, sest kartsin, et üks ei mõista teist või ei saa aru, miks ma küll sellise inimesega suhtlen. Nüüd on see hirm asjatu. Hoopis mina näin väljaheidetu olevat.
Nad veedavad koos rohkem aega kui minuga. Neil on omavahel mingid asjad ajada, millest mina suurt ei tea. Neil on jutud, mida mulle ei räägita. Neil on naljad, mida nemad mõistavad. Nad kutsuvad teineteist kullakesteks ja kiidavad taevani. (Ei, nad pole lesbid.)
Nad võiksid ju mind ka seltsi kutsuda, aga nad ei tee seda. Ma ei tea, miks. Helistada ja küsida, kas ma olen vaba, pole ju keeruline. Kas peaksin hakkama igal õhtul hoopis nende järel nuhkima, ega nad ometi midagi koos ette võtta ja mind unustavad? Jabur ju.
Ma pole neile enda tunnetest ja kahtlustest rääkinud. Võib olla ikkagi peaks? Sõpru tuleks ju usaldada. Ka sellisetel teemadel. Enne, kui see hakkab segama minu suhteid nendega. Aga ma kardan… et võingi halva vaimu sedasi välja kutsuda.
I’m hurt.
Tegin kunagi sama vea. Elasin oma hea sõbrannaga kuni võtsime ka kolmanda endi juurde… Mind hoiatati, et naiste seltskonnas ei saa muudmoodi kui paarisarvuna – kas kaks, neli, kuus jne, aga mitte kolm… Tekivad omavahelised vastandused – kolme puhul siis kaks hakkavad kokku hoidma ja alati jääb üks justkui teisele poole. Sealjuures võivad need kooslused aeg-ajalt muutuda, nö “pere heita”, aga vastandused tegelikult ei kao…
Lõppes meil see kooselamine väga suure suhete sasipuntraga kõigi asjaosaliste vahel, mis isegi täna, 7a hiljem tunda annab.