Ma olen seest tühi. Kest on kange. Isegi kaja pole minus enam. Nii väsinud, nii tülpinud, nii maatasa end teinud (tehtud). Millal saabub pääsemine?

Täna käisin Rakveres. Üks mu lemmiklinnadest. Bussiga mööda tänavaid tiirutades silitasin pilguga kõike, mis vaateulatusse jäi. Mõtlesin seda, mida tavaliselt kodulinna naastes mõtlen. “Minu armas linn! Nii hea on siin olla.” Peaaegu kui kodu, teine kodu.

Olen Rakveres käinud loetud korrad, teisel korral lausa elasin seal viis päeva. Siis saigi see väike mägine linnake mulle kalliks. Lihtsalt niisama. Põhjus ei peitu isegi mitte inimestes. Ikka linnas. Ma võiksin seal elada.

Seal on ka minu kõige lemmikum kohvik. Oh, kuidas hing ihkas sinna minna, võtta tassike kõige maitsvamata kohvi ja tükike suussulavat kooki ning akna all lund oodata. Ma ei saanud… Toimus ekskursioon, vaba aega ei antud.

Kui lumi maas, tahaksin talvises Rakveres ära käia. Et tema mõnusas atmosfääris veenduda. Ma lähen veel tagasi.