Elu on ikka paras värd küll. Minu elu. Või olen ma ise? Ma ei saa taaskord hakkama. Mitte millegagi.

Kriitika, mille osaks täna sain, oli mõeldud konstruktiivsena, kuid mulle mõjus destruktiivsena. Ma ei suutnud meenutada, kas kriitika mulle kunagi konstruktiivselt on mõjunud. Kuskil mu peas on lühis, mis mu täiesti apaatseks muudab sellistel juhtudel. Nüüd on mul tahtmist ja energiat asjadega tegeleda veel vähem. Pigem kaoks urgu ja ei tulekski enam välja. Mitte enne kevadet. Aga pean, kui olen ise huvi üles näidanud. Ja tahan ka, tegelikult. Ainult… noh jah, ma ei tea… Ma olen valesti.

Vasak silm, raisk, tõmbleb hommikust saati.