Räägin nüüd ära, kuidas lood on. Ja rohkem seda teemat ei käsitle.
Teismeikka jõudes tekkisid mul vistrikud nagu pubekatel ikka. Olin siis umbes 13-14aastane. Alguses polnud probleemi, kuid aja jooksul muutus mu nägu hullemaks. Ema ostis poest erinevaid näohooldustooteid, mis pidid vistrikud ära kaotama. Mõni vahend aitas rohkem, mõni vähem, kuid probleem ei kadunud.
Põhikooli lõpus-gümnaasiumi alguses hakkas akne juba mu enesehinnangut mõjutama. See kestab siiani. On perioode, mil ma ei taha ega julge tänavatelgi liikuda, sest otsmikul ja põskedel on suured muhu sarnased punnid ja punased laigud, mis paranevad pikka aega. Ei taha, et teised mind näeks. Isegi peeglisse ei taha vaadata. Siis ma peangi end kõige koledamaks inimeseks üldse ja enesehinnang kukub kolinal. Siis tundub kõik nii halvasti ja valesti olevat. Lootusetus on hinges.
Kuus aastat tagasi otsustasin midagi ette võtta ja panin aja kinni nahaarsti juurde. Esimese asjana tarvitasin purkide viisi antibiootikume. Edasi tulid kreemid, salvid, geelid, vedelikud, mida tuli iga päev näole määrida. Mõni vahend tegi algul asja hullemaks (see on tavaline) ja pärast paremaks, kuid pikemaajalist efektiivset mõju ei avaldanud miski.
Umbes kolm aastat aastat tagasi arvas arst, et ei jää muud üle, kui proovida teatuid kangeid tablette. Neid pidin võtma 4-5 tükki päevas, neil oli mitmeid kõrvalmõjusid (näonaha tundlikkus, silmade ja huulte kuivus) ja kuur kestis ligi pool aastat. Need rohud aitasid tõesti, sest juba kuuri ajal muutus näonahk märksa puhtamaks, siledamaks ja vistrikke ei tulnud enam. Sain lõplikult lahti vistrikest selja peal, enam pole seal midagi olnud. Tulemus püsis umbes pool aastat, siis hakkas akne uuesti ägenema. Tegin sama kuuri uuesti läbi. Kõik läks samamoodi: akne taandus, tulemus püsis ligi aasta.
Sel suvel hakkas olukord taas halvenema. Teatud põhjustel ma ei saanud varem arsti juurde minna, kui alles neljapäeval. Arst vaatas mu haiguslugu ja nägu ja ütles, et tuleb uuesti neid tablette proovida. Kuulun nende 20% inimeste hulka, kes peavad kuuri korduvalt läbima.
Kuus aastat vaeva ja kannatust, hinnanguliselt paarkümmend tuhat krooni, pisaraid ja psüühilist pinget – seda tähendab akne minu jaoks.
See, mida see mure sinu jaoks tähendab, ei tea keegi. Minu jaoks oled sa ikka üks ja sama Evu, olgu sul akne või mitte. Raha tuleb jälle ja pisarad saab ära kuivatada. Ära vaata liiga tihti peeglisse ja sina oledki ikka sina :)
Ühinen eeltoodud arvamusega.
Jah ilusti öeldud Bobs;)
see teema kipub olema selline, et see mida sina pead häirivaks, ei pane teised tähelegi. ma mõtlen seda, et sageli on nii, et ise arvad, et raudselt kõik vaatavad mu otsa ees seda vinni, mis öösel tekkis. tegelikult aga ei pane keegi tähelegi. mitte keegi peale sinu enda.
enesearmastusele mõjub see muidugi ja tuju rikub ka. tegelikult aga pole vajadust end peita. sinu sõbrad hoolivad sinust ükskõik millal.. läbi vedela ja tahke :)
mõtlesin enne seda sama, mis Pirtsu ütles, aga tõsine teema – ei julgend torkida… esiteks ei ole see, Evukene, see koht, mida häbeneda… sageli on väga sileda ja korrapärase näoga inimene palju inetum kui välimuselt ehk mitte täiuslik inimene… teiseks ei näe kõrvaltvaataja seda asja üldsegi mitte nii, nagu sa ise – endale paistab asi alati mitu korda inetum… kui sa nüüd korraks mõtled – palju sind ennast sinu sõprade vinnid häirivad? – ee – esimese korraga ei tule nagu hästi meeldegi, et kellegil oleks olnud, onju – ja ometigi on olnud enamusel… kolmandaks (ja kõige vähemolulisem) – tead käisin sind nüüd kohe orkutis vaatamas – ilus tüdruk oled Evu – sa rumaluke ehk ei teagi, palju on neid tüdrukuid, kes su välimust kadestavad…
päris täiuslikke inimesi ei ole olemas…
nii, et korrates Potsu sõnu – ninake püsti!…
Evu, Evu… kuule, ma juba natuke varem tegelikult lugesin seda sissekannet, a siis polnud aega kommentaari jätta ja ausalt öeldes ma vajasin veidi selle teksti seedimist. ja siis ma nüüd seedisin seda ja.. tead, ma saan sust suurepäraselt aru. kuigi ma ei tea, mul vist pole aknega probleemi.. vähemasti ma ei tunnista seda (sina oled tubli, sest kõige raskem ongi üle saada eitusest..;) ) a ok, nali naljaks.. mis ma öelda tahan, et mul on pidevalt näonahal mingid värgid.,,justnimelt värgid, ma ei tahagi neid kuidagi konkreetsemalt sõnastada. ning ma ei saa ükski hommik rahulikult tõusta ja sedasi välja minna, et mitte midagi oma näoga ette ei võta, sest see lihtsalt pole kunagi nii ilus ja klaar. teised kindlasti ei kujuta ettegi, kui kurb ma seetõttu vahel olnud olen, aga… ise olen tegelikult juba harjunud ja ei mõtle sellest kui probleemist. see jutt läheb nüüd natuke pikaks. aga ma loodan, et suudad nende kõiksuguste heade, armsate ja positiivsete asjade toel, mis elul pakkuda on, unustada võimalikult palju ära selle, mis muret teeb. siiralt usun, et sul saab see asi jälle paremuse poole liikuma!!! ole vapper tüdruk seni! ;)