Natuke nutune on olla. Käisin arsti juures, ta vaatas mind ja ütles, et tuleb uuesti (kolmandat korda!) alustada ravikuuriga, mis tähendab kopsakat väljaminekut ja vereproovide andmist. Vereproovide andmise vastu pole mul midagi, harjunud juba, ei karda ega minesta ära. Aga et kogu see jant jälle pihta hakkab… kas tõesti muud võimalust ei ole? Ma ei jaksa enam selline olla. Tahan ka rõõmus ja roosa neiu olla…
Mis krdi naisepideemia see nüüd liikvel on? Daki sirakil ja nüüd sul kah mingi tõbi kallal:(
Aga sa ole kõige kiuste rõõmus ja roosa! Ega muud ei oska soovitadagi. Filosoofiat ja hea tahet ei väära miski ja “Ideed ei tapnud haudki jäises maas”, kui luuletajaid tsiteerida:)
Pean pöidlais peos, et sul kõik ikka hästi läheks. Kuni me surnud pole, seni igatahes elame veel. Ja oi kuidas elame! Kõige kiuste!:)
Ma ka aru ei saa, et mis haige olemine see on. Marss terveks ja rõõmsaks;)
See pole tõbi, mis mul on. See on aastaid kestnud probleem, mis on peaaegu kõigil inimestel olnud pubekaeas. http://www.roche.ee/roche.php?id=13
No pole viga. Kõik, mis ei tapa, käib lihtsalt pinda:)
Igasugu mineraalveeallikaid soovitaks selle vastu, eriti Islandi geisreid. Aga ma saan aru, et see on loll soovitus, sest raha ju põle posttudengist inimesel:(
Aga küllap leidub siinkandiski mingi meetod, kuidas sest üle saada.