Siin ma siis istun. Plaaster vasaku veeni peal. Ilus soe, tumepunane veri voolas. Vereproovide jaoks.

Käisin arsti juures. Algab uuesti see, mis kaks korda juba olnud. Kuudepikkune rohtude neelamine. Suured lillakasroosad kapslid, viis tükki päevas, maksavad palju. Sest ma tahan olla rõõmus ja roosa ja ilus noor neiu, mitte nagu pubekas ja oma näonaha pärast pidevalt põdeda.

Ära tulles nuuksusin veidi. Hetkeks valgusid silmad pisaraid täis. Ma ei jaksa enam kole olla. Samas tean, et olukord paraneb. Iseasi, kui kauaks seekord ja millise vaevaga.

——

Sõber pole enam hädas. Tundub, et asi on selleks korraks lahenenud. Hea seegi.