Laupäeva õhtu tõi kaasa juhusliku ja ootamatu kohtumise minevikust pärit inimesega. Trehvasin kokku vana semu I.-ga, kes oli ka mu esimene kiindumus (see a-sõna, tead ju küll).

Me polnud aastaid näinud ega suhelnud, kuid ma teadsin umbkaudu, mis elu ta elab. Elabki nii, nagu arvasin. Minul pole õigust midagi öelda, kuigi salamisi tuli tahtmine teda uuesti teistsugusele teele suunata. Ei-ei, see pole siiski minu mure. Täiskasvanud inimene – ise teab, mis teeb. Ja kui ta on niimoodi rahul, siis olgu nii.

Vanad haavad ei rebenenud, vana arm ei hakanud roostetama, ei liblikaid kõhus ega midagi. Ainult mälestused möödunud päevadest tulid meelde. Ent seegi näis ähmane, nagu väljamõeldud.

Ta rääkis oma elust, mina enda omast. Rääkisime vanast seltskonnast, kes aastaid tagasi laiali pudenes. Rääkisime vanadest toredatest aegadest. Naersime. Tegime niisama nalja. Rääkisime tühjast-tähjast.

Tema jõi sõpradega viina ja pitse kokku lüües ajas kanget vett minu pükstele, korduvalt. Lõpuks ma lõhnasin nende sigaretisuitsu ja viina ja I. puudutuste järele. Jah, ta käed kallistasid mind, ta käsi oli ümber mu õla, ta käsi oli mu põlvel. Ta puudutused ei olnud võõrad, pigem omad. Ta oli mu ligi, kuid see ei tähendanud midagi. Ei pidanudki midagi tähendama, sest temal on tüdruk olemas ja mina teda enam ei tahagi. Liiga eri suundades oleme läinud.

Mul on hea meel, et ma teda nägin. Mul on hea meel, et ma temast üle olen saanud, nii et taaskohtumine mind katki ei käristanud. Mul on hea meel, et ta oma eluga on rahul (kuigi mina sellest aru ei saa, aga ma lepin sellega. Temast oleks võinud midagi enamat saada.) Mul on hea meel, et minevik on minevik. Ja et oleks pole alati olemas.