Kui sa mind lööks, ei teeks ma teist nägugi. Napiks jäänud uneaeg laagris annab tunda. Võimalik, et ma kukus tooli pealt maha ja jääks põrandale magama. Või tõuseks püsti ja istuks tooli peale, nagu poleks midagi juhtunud.
Midagi pole juhtunud, aga ma tunnen end passiivse idioodina, kes ei oska elada. Seda aeg-ajalt ikka juhtub ju. Neid auke, mõõnaperioode, väsimusest tingitud meeleolulangusi, asjade ebasobivaid kokkujooksmisi… Pole vaja lohutama hakata, saan sellest üle, kohe kui magama jään.
ma olin ka kunagi selliste emotsioonide küüsis. Ja ma usun, et ma tean, mis on tegelik Evu mure ja ma usun, et sa saad sellele varsti lahenduse ja see juhtub nii, et sa ise ka ei saa aru, kui sa järsku endaga väga rahul oled :)
sa ei kujuta ette missugune jõuetus minul kallal on.