Üldiselt on nii, et hommikune päike päevaseks päikeseks ei jäänud, seepärast on jahe. (Üllataval kombel on minulgi siiani soe olnud ja ma lippan enda kohta suht suviselt riietatult ringi.)
Ja minu hommikune ninakinnisus kavatseb nohuks üle minna, nii et ma lähen nüüd koju sooja teed jooma ja mett sööma. (Ma lootsin, et sel sügisel ma pääsen igas’t tõbedest, kuna olen karastunud. Ju siis mitte.)