Natukene liiga palju saladusi on jagatud. Natukene liiga palju saladusi sain ma teada. Natukene liiga palju saladusi tunnetasin olevat peidus iseendaski või soovisin, et need oleksid minu saladused.

Minul on ka saladusi. Suuremaid ja väiksemaid. Saladusi, millest mõnedki aru ei saaks, vaid neid totruseks peaks. Saladusi, mida ma ei oska saladuseks pidada. Saladusi, mille olemasolust ma teadlik pole. Ma ei taha neist juttu teha. Kui oledki mõnda kuulnud, olen sind usaldanud ja las nii jääbki.

Teiste saladusi ma arvan, et oskan hästi hoida. Kui on ikka saladus, siis on saladus. Viimasel ajal on juhtunud, et ma ei tahagi teatud inimeste salajastest tegudest, käikudest, eluseikadest teada, sest need hakkavad tasapisi painama. Seepärast, et need ei ole minu silmis õiged. Keegi teeb, keegi ei tea, keegi peab suu kinni hoidma. Vabandust.

Kas pühapäevased saladused teevadki pühapäeva õhtud pisut nukraks, pisut melanhoorseks, pisut talumatuks?