Tõrvalõhnaline matsakas lodi oli esimesest puudutusest lummav. Midagi ehedat, midagi ausat, midagi ajatut oli tunda selle aegade hämarusest pärit laevukese pardal.

Istuda ja vaadata, kuidas linn sinust tasapisi eemale ujub. Kuidas vesi paljastab oma madalusi keset jõge (sest veetase on kurvastavalt madal). Kuidas aega pole ja rahu poeb hinge. See oli hea tunne.

Sõit oli lühike, kuid sellest piisas, et armuda lodjasõitu. (Pruunisilmset lodjameest ma ei parem ei mainigi…) Ma oleksin nõus Jõmmu pardal sõitma maailma lõppu ja veel kaugemalegi.