Ma võiksin minimaalselt rääkida. Võimalikult vähe. Kogu tekst näib tühja mulli ajamisena. Ei mõtet, ei midagi. Kõigest mulin. Arusaamatu ja sisutu.
Võiksin rohkem mõelda ja sättida väljendusrikkaid, toekaid, rammusaid sõnu ritta, selle asemel et pilduda tavalisi ja korduvaid fraase. Võiks välja öelda vaid mõtte, uba, iva. Ja jätta ütlemata üleliigsed sõnad, kohatäited. Las vaikus täidab lüngad. Kuulamishetked olgu järelemõtlevad, analüüsivad, väärilist vastust otsivad.
Kõneleda nagu kõnelevad inglise aadlikud filmis, nagu lugupeetud preilid härrastega, nagu sügavasisulised raamatutegelased… Ah, ei teagi, kuidas. Igal juhul teistmoodi.
Evu, kui sa selle asja ära õpid, siis õpeta mulle ka…
kas teile meeldib rääkida siis suvalist jama?…hmm, poleks uskunudki
noh… minul ilmselt seda häda ei ole, et ma räägiks liiga palju… pigem räägin ma liiga vähe ja seetõttu peetakse mind ülbikuks…
mõtlesin oma kommiga Evu jutu seda osa, kus ta ütleb, et välja öeldud jutt võiks olla mõttekas… ma nt kadestan meeletult inimesi, kellel on loetu suhtes hea mälu… ja kes suudavad oma juttu käigupealt korrektseks formuleerida…
minu jutt on hüplik… sageli on mul enda arvates mõte täiesti olemas, kuid ma ei suuda seda edasi anda nii, et teine inimene saaks minust õigesti aru…
lisaks siis parasiitsõnad nagu nt noh… ja kusagilt suhtlemiskoolituselt külge jäänud rumal komme küsida alati üle, et “kas te saite minust aru”… mingil ajal, kusagil teistele nö loenguid pidades oli seda vaja… nüüd aga ei saa lahti… ja inimesed arvavad, et pean neid lolliks…
veel kardan ma esinemisi… üks ühele võin rääkida küll, kui suurema inimhulga ees punastan ja kokutan ja seda olenemata sellest et olen retoorikat õppinud…
kõnelemiskunt on tõesti kunst ja nt minule vist polegi antud…
:)…
Grisu, ma kindlasti räägin aeg-ajalt ka suvalist jama, aga ma mõtlesin seda, et igasugune jutt võiks olla kontsentreeritum. Ükskõik, mis teemal vestelda (ilmast, tuttavatest klatšides, tööasjust, filosofeerides…), võiks olla vähem sõnu ja rohkem mõtet.
Marta, kui ma selle teistmoodi kõnelemise selgeks saan, õpetan kindlasti ka sulle. :)
Üks näide, mis mulle pähe just turgatas, on filmid. Filmides peab näitleja ütlema ju lühikese ajaga sisuka lause. Seal pole aega sõnu sättida ega puterdada ega eetada ja öötada. Vot umbes nii võiks ka igapäevaselt kõnelda.
ma olen tähele pannud, et kui on vaja, siis ma suudan oma juttu kontrollida ja rääkida grammatiliselt õigesti, parasiitsõnadeta ja üsna sisukalt pealegi, ülbe, onju. aga seda juhtub maru harva. enamasti ikka nii nagu torust tuleb. aga ega see polegi hull. vähemalt inimesed saavad kohe aru, milline ma olen õieti :)
Järelikult tuleb hakata stsenaariume kirjutama : )
Soovitatavalt tellimustöid. Kui viis korda on tagasi lükatud, teeb mõtlemissüsteem ise korrektuurid.
Ma ei tea, proovida ju võib.
Maria, su ettepanek kõlab huvitavalt. Ma mõtlen selle peale.