Kolmapäeva õhtu teemaks oli piiritu armastus. Nagu filmid näitasid, igas mõttes piiritu.

Esimeseks filmiks oli “Kokkupõrge”. Dramaatiline, paljude omavahel rohkem või vähem põimuvate tegevusliinidega lugu. Üks öö, paarkümmend inimest ja nende elu muutvad sündmused. Maailmas on palju erinevaid inimesi, aga ka palju stereotüüpe, mis alati (või ehk isegi mitte kunagi?) ei vasta tegelikkusele. Iga inimene on omamoodi. Iga meie tegu või sõna mõjutab kedagi teist. Ja üks hetk võib muuta kõik: arvamust, maailmanägemust, uskumusi… Ligimisearmastusest rääkiv film pani mu nii mõnegi teema üle järele mõtlema.

Esimest seanssi oli taas platsi täis rahvast kaema tulnud. Tuuline ja vihmane ilm peletas vaid vähesed enne lõppu minema. Vihmasajust sain teada sedasi, et eesistujate selgadel sädelesid piisad. Enne teist filmi sadu tugevnes, mistõttu publik kadus kui tina tuhka. Mõnikümmend huvilist siiski jäi, mina teiste seas. Tass kuuma teed (mu keel on siiani valus) ja kohviku vihmavarjud pakkusid mõneks ajaks lohutust. Ja kui filmi ajal taas vett rohkem taevast alla langes, võtsin koha sisse ühe trepi peal, kus vihm mulle liiga ei teinud. Filmid said ilmast hoolimata vaadatud.

Teine film “Vastu seina” oli samuti melanhoolsete nootidega pikitud. Noor tüdruk ja keskealine mees abielluvad, sest tüdruk tahab elult võtta kõik, mis võtta on. Mees seevastu ei tunne elu vastu suuremat huvi. Sex, drugs and rock’n’roll iseloomustab nende “abielu” päris hästi. Kumbki elab oma elu, kuid midagi siiski nende kahe vahel on. Kui mees tapmise pärast vangi läheb, lubab tüdruk teda oodata. Pärast vabanemist nad kohtuvad taas, kuid tüdrukul on uus kaaslane ja pisike tütar. Lubadus tagasi tema juurde minna aga jääbki lubaduseks. Lugu mõjus häirivalt kurvana, ma isegi ei tea, mismoodi seda seletada. Aga kui närib, siis järelikult mõjus.