Õhk on soe. Tuul sahistab veel lehtes puudes. Vahelduseks sätib mu niiskusest krussi tõmbunud juukseid näo ette ja siis näo eest ära. Vaikus, muidu on vaikus. Ainult tuule hääl on vaikuses.

Kosmosenurgal istub teise korruse aknalaual kass. Istub ja vaatab mind. Mina vaatan teda. Aknad on lahti, nende taga on nohisevad unerändurid. Kedagi peale minu ei kõnni siin.

Vihma sadas, jättes endast erisuguseid peeglikilde maha. Minu tänav on üks pimedamaid. Kased sülelevad tänavavalgustuslampe, lastes kõigest varjudel paista. Aga ma tean, kus lombid on, ning astun neist mööda ja üle.

Mitte ei taha minna nelja seina vahele, kui väljas on selline öö vaid minu päralt.