Seljakotti said susatud raamat, jogurt ja jakk. Tee viis jõe äärde. Päike – üllatavalt kuumav, jõgi – nukralt madal, taevas – veatult sinine. Kiikusin ja lugesin raamatut. Vaatasin lodja randumist, ühe reisuseltskonna maale tulekut ja teise seltskonna pardale minekut. Lõõtspillimäng saatjaks, õõtsus lodi ülesvoolu. Maailmalõputeemaline raamat oli vastuolus käesoleva hetkega, ent siiski paeluv. Oh, päike paitas mind hoolega. Jalutasin varjulisel pargiteel, käisin poes, siis läksin üle silla teisele kaldale. Raudsilla juures vedeles roostetanud sinine jalgratas. Seda poleks näha olnud, kui vett nii vähe poleks. Botaed sungli ja kõige muuga oli sama koha peal ja samasugune nagu ikka. Rüütli tänavas keerutas tuul välikohvikutest plehku pannud salvrätte. Turistid saalisid raeplatsil ringi. Päike justkui ei lähekski looja.