Raudteejaam on endise koha peal. Eile õhtupimeduses vaatasin järele. Ja trepinurgas passis mulle vastu tardunud tuvi. Seisis seal, tiivad selja peal, ja vahtis mind oma läikivate silmadega. Ei liigutanud, ei teinud häält. Tardunud oli, üleni ja küllap lõplikult. Kõhe-kõhe.
Kui ma järgmine kord Tlna lähen, valin vist rongi. Pole ammu tšuhh-tšuhhiga sõitnud.
Ma leidsin ükskord Rebase, kes oli sirakil teepeal maas ja kange kui pulk. Viskasin ta kohe reepeale loomulikult, ise käsi hõõrudes, et küll teen nüüd enesele uhke topise.
Koju jõudes oli muidugi imestus suur. Rebane oli niisama surnut teeseldes ennast reepeale kavaldanud ja seal olevad kaks maasikanalivkat naha vahele pannud.
Igavaene tegemine oli, et tast lahti saada. Jauras, et võta kaissu ja vii mind Angelisse. Hea, et mul naine kodus oli, muidu oleks võinud ka hullemini minna.
Ja täna vedeles Van 46 õppehoone taga kaks surnud tuvi.