Pühapäeval teel poodi sain juhuslikult kokku oma sõbrannaga. Ta jalutas seal kandis ning nägi mind. Kohe ei pannud ma tähele, kuid hiljem märkasin, et tal olid silmaalused punased. Ta oli vist nutnud. Ja ma ei küsinud, miks. Sest ma juba teadsin, miks. Kokku-lahku-kokku-lahku suhe pole suhe. Et tema ja ta teinepool sellest juba aru saaks, et nende aeg on otsas. Seda autot kraavist enam välja ei tõmba. Mul on kahju, aga ma ei usu.