Nii ma siin istungi: paljad jalad laua all külmetamas, juuksesalk näo ees, oma eraklust nautides.

Olen viimasel ajal iseenda seltskonda jäetud/jäänud, et ei oskagi enam sõprade-tuttavatega midagi rääkida ega koos ette võtta. Nagu neid karja kaupa mu ukse taga seisaks või lakkamatult mu telefoni helisema paneks. Ei-ei. Kõigil teistel on omad elud elada… Minuta.

Ja mulle hakkab mu eraklus tasapisi meeldima. Ärgu nad siis ühel päeval avastagu, et ma enam neid ei vaja.