Vana Kuu. Ma peaaegu näen tema nägu. Profiilis on selsinatsel Vanal Kuul särav jume, kuigi see võib tuleneda öösinisest taustast. Vanal Kuul on kõrged põsesarnad, pisukese naeratuse korral, mis korraks vilksatab, märkad põselohukesi tema palgeil. Tal on kõrge laup, mida ehivad elukortsud, ent need pole sügavad vaod. Vanal Kuul on pisikene nöbinina ja huuled kui moe pärast mossitaval lapsel, kes emme käest kommi mangub. Vana Kuu on sõbralik, alati heal meelel nõus lugusid jutustama. Ta ei meenuta põrmugi torisevat vanameest, pigem lahket taadut.