Vahel lähevad juhuslikud mõtted täide.

Täna kõndisime Pusaga teineteisest mööda. Mina nägin teda, tundsin ära, astusin tema poole. Tema aga ei näinud mind või siis ei tundnud ära ning astus minust mööda. Ma ei hakanud talle järele hüüdma. Kui läks, siis läks.

Paariks hetkeks tundisn sisemuses tormi, kuid kogu see juhtum ajas pigem naerma kui nutma. Aga miks ma endiselt neid mäslevaid liblikaid kõhus tunnen?

—

Aga… kas ma julgen nüüd linna peale minna? Kui ma teda uuesti kohtan, mis siis saab? Vastus peaks lihtne olema: ütlen “Tere!”, vahetan paar sõna, ei lase tal enda üle võimust võtta. Kõik on mu enda teha. Ent tunnen end nõrgana. Ma ei taha järjekordselt haiget saada. Ei taha, aga saan. Ise teen. Ei tohi, ei tohi, ei tohi.

Ma pean endale tegevust leidma.