“Sügisel siis tulete õppima,” ütles habemega onu komisjonist ning oligi kõik. Olen tagasi sammaste vahel! Esialgu mitteamtelikult, aga ma olen tagasi. Bioloogiaõpetaja erialal seekord. Mõtlen, kas ongi mõtet magistrivestlusele minna, mis poole tunni pärast toimub. Proovin ikka, saab mis saab. Jee!
Hiljem, kell 12.40.
Magistri vestlus kestis 5 minutit ja peamiselt uuris üks onu kahest,mida ma uuriks ja kuidas ma uuriks ja sedasi. Päh! Lootust pole, aga mis sellest. Polegi vaja. Sest sügisest ootavad mind niikuinii audikad ja kontsud ja muu värk.
Vaata et sa reaalselt õpetajana tööle ei hakka. Lapsed tapavad inimesi ja midagi raskemat,kurnavamat, rusuvamat, õudsamat ja jõledamat kui lapsed, on raske ette kujutada.
Kuigi, mine sa tea. Mu ämm oli aastakümneid bioloogiaõpetaja, läks sellest ametist pensionile ja elab seniajani täisverelist elu. Et eks see sõltu isiksusetüübist ja iseloomust kah ikkagi.
Lapsed ei tapa õpse. Pigem teevad seda kaasõpsid ja lapsevanemad, seda olen usaldusväärsetest allikatest kuulnud. Pole see nii hull. Eks näis, mis elu toob :)
Lapsed jalutavad õpetajate närvidel, kui õpetaja ei suuda end kehtestada või on väärakas. Aga ma ei usu, et nad nii armsale inimesele midagi kurja teeksid. Kui neil on süda sees. Kui.
Tere tulemast õpetajate hulka :P