Kui ma kena kopika poetan Marksile, viib ta mu Hummeriga sõitma. Mõtleks, kuu aega on tema käsutuses see suur masin. Päris lahe! Ise poosetaks kah. :P

Ma ei oska jälle otsustada. Kas minna sel nädalavahetusel Pärnusse või mitte. Või minna järgmisel nädalal. Või kunagi hiljem. Tahtmine kursaõdedega kokku saada ja vabalt möllata oli suur, nüüd enam mitte. Kadus ära vastav meeleolu. Esmaspäeval on kaks tähtsat vestlust ka ees, magamata ja pidutsemisest roiuna ei taha sinna minna. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea…

Päevapoliitilistel teemadel kah (erandkorras!). Et politseinikud mängivad pronksmehe juures lauamänge. Las mängivad! See on absoluutselt tobe, et nad üldse peavad seal passima, muarust. Ressursi raiskamine, parem püüdku pätte või trahvigu liiklushuligaane (nt Andrist – irw). Kui mul oleks mänguasjade pood, saadaks ma neile teise lauamänge peale “Reis ümber maailma”, näiteks “Aliase” või Eestimaa-mängu. Või hoopis “Twisteri“, see on maailma kõige naljakam seltskonnamäng. Kujutan ette möödakäijate ja autojuhtide nägusid, kui nad näevad ametirõivas politseinikke üksteise otsas, alla, kõrval, peal ja teabmis poosides veel. :D

Ma olen korra elus mänginud seda. See oli 7-8 aastat tagasi. Läksime umbes kümnepealise seltskonnaga Otepää kanti ühe semu suvilasse. Omaette olemine kõrvalises kohas. Igati suurepärane suvepäev. Meie Suurel Juhil ja Õpetajal oli Twister kaasa võetud. Õhtul hakkasime õhinaga mängima. Algul tundus imelik, kui mõni käsi või jalg tuli kellegi jalge vahelt läbi pista või olid nägupidi tagouotsas või vastu kõhtu või midagi, aga järjest lõbusamaks läks. Kummalistes asendites püsimine väsitas päris ära ja pani jäsemed tudisema või surisema. Aga see käis mängu juurde. Kes kõige kauem vastu pidas, oli tegija. Suveõhtutel oleks see parim meelelahutus, kuid peab kindel olema, et mängijad saavad naljast aru ega hakka pipardama, muidu rikuvad kogu lõbu ära. Keerutage ratast!