Liivakell jookseb tagurpidi. Aasta tagasi ujusin-uppusin samuti omaenda tunnetemeres. Seekord on lained väksemad, vaid tasakesi loksuvad vastu rannakive, kuid toovad kaugelt merelt, sügavast põhjast kaasa killud, mis sinna heidetud said. Lootuses, et enam ma neil astudes jalgu ei verista. Jah, mu sammudest ei jää liivale tumepunaseid jälgi, kuid mere soolane vesi paneb kriimustused kipitama.

Tahaksin pageda kohta, kus klaasi pole olemas.