Eile oli armas pärastlõuna. Raekoja plats ja päike ja Genialistid ja noored ümberringi. Tundus, et need kõige vahvamad ja ilusamad noored poisid ja tüdrukud olid kivide alt välja pugenud ja munakiviplatsile kokku tulnud, et Genialistide muusikas mõnuleda. Rastapatsidega ja paljajalu pikk poiss sõpradega, punase siilikaga tüdruk, satsiliste seelikutega malbed neiud… Kaks tundi Tartu-meelset kontserti, mis sisaldas kolm korda lauset “Alustame uuesti!” ja kell 18 raekoja kellamängu kuulamist, tegi olemise hääks.

Õhtul vedasin end Chanti pealekäimisel Püssikasse. Oh magedust! Aga ma siis olin natukene hipi-rocki-tšiki. Ja kuna mul viimasel nädalal on poogen-poogen periood*, siis sodisin ka tennistele “poogen-poogen”. Ja tantsisin lärmi saatel Chantiga ja ühe poisiga, kes oli neljandat korda Tartus. Ja öö oli valge, kui koju jõudsin ja ei maganud suurt midagi. Hommikukohvi maitses hästi. (:

Täna viisin nii Arabellale kui ka endisele klassiõele lilli. Viimased õnnelikud lõpetajad sel aastal. Päev oli kaunis ja nemad ka. Istusime Arabellega kohvikus ja vaatasime läbi akna, kuidas väntorelitest meloodiaid välja võluti. Müstilised masinad!

* Poogen-poogen periood – suhtumine on paljudesse (pisi)asjadesse ükskõikne. Sääsest elevanti ei tee. Sõnaline väljend oli esialgselt “Mul on poogen”, hiljem muutus see lihtsalt ütluseks “Poogen-poogen”. (Chanti soovitas selle väljendi mul lausa patendeerida.)