Ma köhin üsna hullusti. Ei ole hea. Kuum piparmünditee ohtra sidrunimahlaga paneb keha huugama. Janu on lõpmatu, kuid tee liiga tuline, et seda ahnelt juua.

Mul on öösärk seljas. Ma pole ammu öösärki kandnud. Tavaliselt magan pidžaama või lohmaka T-särgiga. Ent hiljuti leidsin kapist öösärgi, mille linna-vanaema kunagi mulle õmmelda lasi. Ma olin toona meeter nelikümmend pikk. Aga võib olla polnud ka. Ma pole selles mälestuses nii kindel. Igatahes – aastaid hiljem passib see hele lilleline öökleit mulle ikka selga.

Miks ma sellest räägin? (Oh jees… miks küll?) Öösärgis on hoopis teine tunne olla kui pidžaamas. Tütarlapselikum, selliselt Bullerby laste moodi lapselikum, ja vanaemad tulevad meelde. Meenub, kuidas õega maa-vanaema ja -vanaisa suures voodis magasime. Pugesime teki alla ja lugesime raamatuid. Ma lugesin saurusepoisist ja saurusetüdrukust, kes ööseks unne tardusid. Mäletan ka seda, kuidas linna-vanaema pärast vanniskäiku mu juukseid kammis ja värvilise paela patsi sisse punus.

Viimane lonks teed tekitab veelgi suurema janu. Viimane lonks teed maitseb kõige paremini.

Ja ongi nii, nagu arvasin… Hämaruse ja öö saabudes lähevad liikvele need mõtted. Nagu mingi nõks käiks peast läbi. Sügavad, minevikku ja tulevikku vaatavad, sisekaemuslikud, eksistentsiaalsed, igatsevad, olemasolevad ja väljamõeldud Mõtted. Vahel segavad nad uinumist, vahel tihti. Sobran oma hinges, tunnetes, soovides. Mõnikord ma ei tea, millised neist on päris ja millised on luulud.

Teel ööpoodi turgatas, et äkki on mul hingehoidjat vaja. Kes kuulaks ära mu mõtted, needsamad mõtted ja soigumised, ning võtaks need enda hoida, kuni ma vastused leian või midagi. Või jätakski need oma laekasse, et ma ei koormaks end enam, kui vaja pole.

Tegelikult ma natukene olengi seda teinud. Andnud pisukese osa oma hingest hoiule. Aga ma ei tea, kas ma sobivalt luba küsisin või kas tema üleüldse nõustus. Ma ei söandagi seda head inimest nõnda palju tülitada. Ühel hetkel saab küll ja rohkemgi nii mul kui temal. Ma arvan. Ja kes siis tema hinge hoiab?

Tunnen aeg-ajalt, et võtan pidevalt teistelt, ise häbematult vähe vastu andes. Et tahan tähelepanu, kuid mitte viisil „Vaata-vaata mind!”, vaid „Oh, mis nüüd mina…” (sisimas siiski soovides „Vaata-vaata mind ka!”).

Nüüd, mil olen ühe katva kihi sisemiselt Minalt rebinud, näen kaks korda rohkem kihte, mis eemaldamist vajavad enne tuumani jõudmist. Tunnen end piinlikult alasti.

Tänavanurgal õitseb jasmiin.