Pirogovi plats kogu oma hiilguses pakkus eile mulle ja nendele vähestele, kes vaevaks võtsid tulla, istet ja juua. Poolteist liitrit šampust kolme peale, kellest suurem osa moodustas millegipärast Evu, on ikka liiast. Eriline tänu Dakile, kes mulle pärast tomatimahla poest tõi. Läks asja ette. Enam ei taha tükk aega ühtegi jooki, mis kangem kui piim, tarbida.

Mariann ja Margo ja Kristel ja Rikardo ja Daki ja Nööp – tänud tulemast ja olemast!

Pärast lõbusat istumist Pirogovis, mis sisaldas Jimi staaristaatuse nentimist, Daki autogrammi andmist mu tennistele (Daki oli siin), Rikardo rikutud jutu kuulamist ja muidu olemist, suundusime edasi klubisse. Ma ikka pidin, eksole, minema sinna. Et end järjekordselt sõlme keerata. Algul oli lõbus: sõime uksel jagatud mahlajäätist, tantsisin Marianniga, rõõmutsesin. Kuni selle hetkeni, mil nägin Teda ja ma endal käest minna lasin. Asi polnud seda väärt, aga sellest sain alles täna aru. Õnneks on olemas SMS-id. Ja raske on mitte naeratada, kui kell 3.27 sulle öeldakse “Pea vastu, sa oled tore.” :)

Kell 4 valges koju jõuda ja 5 tundi magada pole just parim viis halba enesetunnet vältida. Aga vesi igal viisil aitas mul inimesema tunde tagasi saada. Sõin ära ka hiigelsuure apelsini. Imelik on see, et esimese asjan, kui koju jõudsin, kastsin ma oma toataimed ära. Hommikul oli hea päikeselaigus aias istuda ja lasta tuulel end paitada. Leidsin kaks kaheksast ja ühe viiese sireliõie.

Täna võid sa mind leida Emajõe ääres kiikumas.