Esmaspäev, mis meenutas olemuselt rohkem pühapäeva, möödus prügiselt. Mina ja Daki otsustasime vaatamata mõlemaid kiusavale külmetusele minna heakorrapäevale. Kaarsilla juures askeldas juba ligi paarkümmend huvilist. Saime kindad ja prügikotid ning asusime Emamere kaldaid koristama. Ilm oli päikseline, aga väga tuuline. Nagu mere ääres. Tea, kas Tartu on rannikule lähemale nihkunud viimase nädalaga?

Jõekaldad ja park olid üllatavalt puhtad. Korjata oli peamiselt mustmiljon suitsukoni, natuke vähem oli pudelikorke ja klaasikilde. Huvitavamad leiud olid meeste trussikud ja surnud part. Pärast paaritunnist kummardumist prahi järele kosutasime end sooja supi ja teega. Natuke sooja päikest ja jätkuvalt tuult kah. Igav loeng hiljem algas bussiekskursioon, mis viis huvilised keskkonnajaama, reoveepuhastisse ja prügilasse.Keskkonnajaamas sattusid mõned tudengid vaimustusse asjadest, mida sinna viidud oli ja mida sealt endale võtta saab, kui vaja. Üks meestudeng ja Daki said enalde sealt šeffid kohvrid näiteks. Reoveepuhastusjaamas peeti maha pikk loeng, kuidas räpaveest saab puhas vesi, mis jõkke lastakse. Nägime kõik masinad ja asjandused oma silmaga ka ära. Päris haisev protsess. Prügilas ehk prügimäel käisin esimest korda. Nagu viimased paarkümmend inimest maa peal olime seal. Uskumatu, kui palju jääke inimesed oma elutegevusega toodavad. Aga tulevikus võib olla suustame selle mäe peal.

——— 

Ja mul on nüüd suur nohu. Ja silmad jooksevad vett. Ja aevastama ajab. Ja mul on külm. Ja ma tahaks kaissu.