Eilne päev möödus kummalises tunnete udus. Kõik ainult ühe laulu pärast, mis suutis mälestustest välja kiskuda magusvalusad hetked. Ei, see polnud maailmavalu. See oli möödunu meenutamine. Ja meenutamine viis otsapidi tulevikku. Tulevikku, mida ma ei tea. Sest viimasel ajal olen lugenud-kuulnud sõnu ja mõtteid minekute, olemiste ja muugi kohta, mis mu natuke sasipuntrasse kerisid. Igal meist tekivad need sasipuntrad ja nad tuleb ühel hetkel lahti harutada. Minu sasipundar läks paari viimase päevaga natuke rohkem sassi. Ma isegi ei tea, kuna ma leian aja ja õige lõngaotsa, et korrapäratu sõlmedes lõng keraks kerida. Ma pean natuke mõtlema.