Eile õhtul kõndisime L.-ga palju, väga palju. Kesklinnas, Emajõe paremal ja vasakul kaldal, Karlova tolmustel tänavatel. Kaks tundi ja kilomeetreid. Kõndisin oma põlved valusaks ja keha õhtusest tuulest külmaks. Hea, et olin mütsi kodust väljudes seljakotti susanud.
Olid jutud, kurvad jutud. Sest mida rõõmsat ongi südame murdmises. L. rääkis, mina kuulasin, poetasin sõna sekka. Vaikisime. Natuke naljagi sai visatud. Rääkisime, kuulasime ja vaikisime kordi. Mida muud kui seltsi saab kõige kallimale sõbrale sellisel ajal pakkuda? Lihtsalt olla olemas ja olla ta kõrval.
P.S. Bobik, nägin sind jälle! Seekord Kaarsilla juures.
Bobik on kevade poole aktiivseks muutunud. Teda näeb kõikjal nüüd :P
Kaarsilla kandis olin ma tõesti olemas :)
Ratta seljas ja vaatasime, kuidas järgmise nädala laguses rattahooaja avamisel sõita. Kirjutan sellest pikemalt varsti.