Leidsin oma postituste hulgast ühe, mille võiksin ka praegu kirjutada. Natuke teistmoodi, kuid siiski sama. Sest soovid on soovid. Lihtsad soovid sünnivad mu sees raskel hetkel kergesti. Ma saan neisse põgeneda, oma kujutlustes end hästi tunda. Seal on isegi siis hea, kui on valus, paha, kurb, nutune. Kui maailm on katki, on ikkagi hea. Sest on seljatagune on õhulossides kindel, ja on teadmine, et kõik saab korda. Ma olen nii tänulik inimesele,kes Tartu linna majadele, plankudele, sildadele on need sõnad värviga pihustanud. Neid võiks rohkemgi olla. Lohutavad=annavad lootust.