Päevinäinud roheline kummipaat lainetel hulpimas. Ümberringi on vesi, vesi, vesi. Taamal sulavad tüüne meri ja pilvedest hall taevas silmapiiriks kokku. Kõik on nukker ja väsinud. Lained loksuvad vaikuses. Paadis istub tüdruk. Ta istub ja vaatab kuhugi väga kaugele. Tüdimus peegeldub tüdruku klaasistunud silmades. Mõtted on kadunud. Kõik on ära mõeldud. Aga vastuseid pole, pole eesmärke, soove ega teadmisi. Kõik on kadunud õhku ja vette tema ümber.
Sügaval sisimas ta teab, et peaks aerud kätte võtma ja paadi nina kuhugi suunas pöörama. Ta teab, et merel on veel palju-palju teisigi paate ja laevu. Ta on neid näinud ja kuulnud. Ta teab, et igal neist on kodusadam või vähemalt mingi koht, kus randuda. Temal aga mitte. Ähmane mälestuskild ühest pisikesest kaist jõe ääres, kust ta ühel päikeselisel päeval teele asus, kerkib tüdruku silme ette. Ent see oli ammu. Tagasiteed on võimatu leida. Kahtlane, kas seesama paik veel olemaski on. Nii ta nüüd istubki rohelises kummipaadis ja laseb end lainetel kanda.
See on ilus. Nukker, aga ilus.
Ja see olen mina…
Oma kodusadama leidmine on nii raske!
Ja see oli nii ilus ja õige. Eriti praeguse hetke jaoks oli see hää.
Ma lugesin sind. Jälle. Õigupoolest kuulasin ükspäev juhtumisi
plaati “Väike Järv” ning mulle meenus midagi. Midagi, millest
ma aru ei saanud, kuid oli siiski meelde jäänud. Ma tulin tagasi seda lugema.
Muuseas, minul on kummipaat. Ostsin selle eelmisel suvel. Ja sul vist ei ole.
Sa ei saaks niimoodi muidu kirjutada – “Tüdimus peegeldub..”, nii ei saa olla.
Kui Peipsi ääres käid siis näeksid vett ja taevast silmapiiril üksteist paitamas,
Võrtsjärve peal peaksid selleks vaatama ainult pikupidi. Merele kummipaadiga minna ei
soovitaks, kui siis mõni sportlikum kajak või muu vahend, lisaks walkie-talkie
kaldale jääjatele igaks juhuks, meri on enamasti kaldast madal ning
õhtupoole sõitma minnes muutuksid varsti nähtamatuks, päike ju loojub samas.
Niimoodi saad kirjutada baaris või pubis. Sa lased ise ennast kanda.
Sa oled palju sõnaosavam siin blogis, ma tean, sa oled mulle kirjutanud.
Saaks mina sind kuidagi selles aidata siis ma aitaksin. Oleksin sinuga
või läheksime sööma. Peaksin siis vist tere ütlema.
Aga maailm ei lõpe tüdimusega ning meri on alati ärkvel.
Nemad on alati alles.
“I want to wake up in the city that never sleeps”
(Frank Sinatra)