Reede veetsingi Leonardo-poisiga, vaatasin tema osatäitmisi filmides “Püüa kinni, kui suudad” ja “Ühe poisi lugu”. Filmi “Püüa kinni, kui suudad” käisin ka kinos vaatamas, kuid tõden iga kord uuesti vaadates, et hea asi on. Isegi rohkem kui film, meeldib mulle just see lugu, mida jutustatakse seal. Teine film oli ka hea, tekitas emotsioone.

Laupäeval olin ma tubli ja tegelesin oma bakatööga (!). Kell 17 sain kokku Meliga, kellega tutvusin suvel kursaõe sünnal. Ajasime paar tundi pubis juttu, oli selline sõbralik ja kohati kohmetu olemine. Eee… miks on mul tunne, nagu peaksin midagi veel sel teemal ütlema? Muud teemat peale uue tuttava nagu pole ju. See selleks, laupäeva õhtu jätkus kaupsis Trummariga nalja visates. Ta treenis mind mandariinide püüdmises, üsna edukalt. Kuna mul väike vein oli hinge all, lubasin talle, et lähen kindlasti teisipäeval Püssikasse. Mul juba kopp ees, et keegi minuga välja tantsima ei tule. Ma sain viimati novembri lõpus pidutseda ja tantsu lüüa. Ja ma lähen ka, miks ma peaksin teiste mittetulemise pärast minemata jätma. Aga kui sa tahad minuga kaasa tulla, siis anna teada. Seltsis segasem.

Oirolaulud said kah poole kõrvaga kuulatud ja poole silmaga vaadatud. Igav. Ei viisti sel teemal pikalt heietada, kuidas iga aastaga järjest nirumaks need lood lähevad. Ühtin PMi arvamusega, et ainuke eestikeelne lugu, Inese esituses, kõlbab suurele lavale saata. Ja muidugi ei saa üle ega ümber Noorkuust, kes lihtsalt jääb silma-kõrva a capellaga. Ja too kutt – ess`Poom – nii nämma! Tahantahantahan! Kui Noorkuu võidaks kohaliku vooru, oleks lausa lust, kuna siis kirjutaks ajalehed kogu aeg neist poistest/sellest poisist.

Hilisõhtul oli ka film. Tragikomöödia “Imepoisid”, mis oligi alguses tragi (traagika) ja pärast natuke komöödia. Oli hea, kuidagi tuttav, aga ma ei tea, mis mõttes.

Ja nüüd kallid televaatajad, algab “Gilmore´i tüdrukud”.