Käed lõhnavad kummikinnaste järele. Natuke unine ja väsinud olen ka. Aitasin täna Kristelil värvilaike ühes Annelinna püstakus eemaldada. Karm kraapimine käis treppidel ja koridoripõrandail, nina oli tolmu täis ja selg pidevast küürutamisest pisut kange. Aga tehtud saime selle töö. No jah, kui aknalauad välja arvata. Neid läheb Kristel homme puhastama. Äärmiselt lihtne ja kasulik soovitus neile, kes hakkavad seinu või lage või muud värvima: katke uksed, mööbel ja muu värvi mitte vajav kraam ajalehtede või kilega kinni. Pärast lihtsam koristada. Elementaarsed remonditarkused ju. Nii mõnigi uhke ukse omanik polnud vaevunud teipigi ukseservadele tõmbama, aga plekke maha nühkides oleks me ka ukse ära rikkunud.
Jõuludest saati on mul laua peal vaasis kaks kuuseoksa. Pole raatsinud neid veel ahju visata, kuigi okkaid pudeneb üksjagu. Ilus roheline vaadata. Ja vahel on mõnus nina okstesse pista ja kuuselõhna nuusuda. Ühel oksal on aga kaks helerohelist okkatupsu kasvama hakanud. Väikesed armsad tupsud. Tuletavad meelde kevadeid, mil käisime klassiga Taevaskojas ekskursioonil ja hilisemaid kevadeid, mil kaart-kompass peos mööda metsi jooksin (loe: orienteerumas käisin). Kui aeg oli nii kaugel, et neid helerohelisi okkatupse oli kuuskedel rohkesti, sai mööda minnes neid pihutäis korjatud ja põske pistetud. Magushapukas, üldsegi mitte torkiv suutäis. Isegi jooksu pealt olen kuuseoksa küljest neid ampsanud. Pärast kuuseokkatupse saabub jänesekapsa aeg…
Oeh, kui nüüd päris aus olla, siis ma peaksin praegu hoopis oma b-tööga tegelema. Kaks nädalat saab, mil viimati juhendaja juures käisin. Logisch, et selle ajaga võiks juba midagi tehtud olla. Natukene ongi, aga pean natuke tulemuste asja ümber tegema, see nõuab rohkem aega ja mõtlemist. Pealegi on viimastel päevadel ja öödel õde arvuti taga olnud, jälle mingi referaadi tõttu. Umbes tuhat lehekülge raamatuid ja 12 lehekülge referaati. Vaesekene!
Laualamp kustus pooleks sekundiks ära. Kummaline.
Ikka liiguvad mõtted „Tagasi tänavail” sissekandele ja okalokapiku öeldule. Et on olemas Hetked. Hetked, mis on täis sõnu ja tundeid. Küllap leidub seal veel palju-palju muudki, mis teeb ühest viivust just selle Hetke, mis meeldib ja meelde jääb. … Jäingi oma meeldejäävaid Hetki meenutama. Ei saa, mõni neist oli ütlemata kaunis, kuid tagantjärele pisut nukker. Mõni ajab endiselt naerma, mõni teeb südame soojaks, mõni ajab marru.
Okalokapik arvas, et „võibolla ei lähe see üldse sulle korda, mida sinust teised,
tundamatud inimesed mõtlevad või meenutavad”. Ma ei saa öelda, et see mulle korda ei lähe. Läheb ikka. Hea on teada, et kellelegi minu kirjutatu midagi annab, äratundmisrõõmu pakub, tundeid tekitab. Mulle endalegi meeldib leida sama teiste kirja pandust. See on hea tunne.
„/…/ nii täiuslik, liiga ideaalne /…/” ma kohe kindlasti pole. Minulgi on vigu ja nõrku kohti, alati ei pruugi esmapilgul märgata. Või oskan ma neid varjata? Vaevalt, ma ei oska olla keegi muu kui mina ise. Ma ei oska valetada ega end paremaks luisata. Olen nagu olen. Kord nii, kord naa. Tihti jääb puudu enesekindlusest, otsusvõimest, julgusest, ambitsioonikusest. Ma pole esireas marssija, pigem viimases reas lonkija. Mõjutatav, ärakasutatav (sest ei oska Ei öelda), liiga usaldav, vahel naiivne. Ma tean ennast, aga ma ei tea, millise pildi paned kokku sina, kes mind loed. Kui palju minu ja sinu pilt kattuvad? Üldjoontes ehk vaid…
Mul on siiski rõõm sinu ja sinu ja… sinu üle :)