NB! Hoiatan, et tegu täiesti tavalise, isegi igava laupäeva kirjeldusega.
Nädalavahetuse esimene päev on möödunud üdini ebaasjalikus olekus. Ärkasin kell 13 õe suskimise peale. Vähemalt möödus öö heas sügavas unes. Avastasin mitte väga suure rõõmuga, et olen turja ära maganud. Jahtunud piimasupp ja mitu võisaia praetud skumbriaga tomatikastmes täitsid hommikusöögi nime all mu kõhtu. Mõttega kas-täna-on-ka-midagi-huvitavat-või-mitte lappasin läbi värske PMi, lugesin koomikseid ja anekdoote ja mõnda artiklit siit-sealt. Nädala blogid ajasid natuke naerma, kuid tõsiasi, et pidevalt ühtede ja samade tegelaste tekste avaldatakse viisid mõttele, et toimetaja ei viitsi uusi ja põnevaid sõnaseadjaid otsida. Ah, mis mul sellest, mina saan pinget pakkuvad blogid ise loetud. Maitse asi.
Kuna olen otsustanud olla õhtuni mittekasulik, võtan kätte Couplandi tumeroosakaanelise “X-generatsiooni” ja sätin end selg vastu seina voodile lugema. Lehekülg lehekülje järel saadavad mu silmad signaale ajju, kus need vaimustuseks, uuteks mõteteks ja selle-peaks-üles-kirjutama tahtmiseks muutuvad. Lubadus iseendale, et nüüd ma jätkan raamatute lugemist samasuguse hooga nagu enne ülikooli. Ülikooli ajal lihtsalt ei jäänud taimefüssi ja rakubio ja rakendusöko kontsusid studeerides nii palju aega, et pidevalt end mittehariva* kirjandusega poputada.
Lõunasöök kell 17.40, kala ja kartul. Kartulimaitseainet lisasin muudkui veel ja veel, hakkas nagu meeldima või nii. Arni sõidab laevaga Soome. Külma närvi sulle otse-eetris! Tass kohvi ja taas tumeroosakaaneline trükis. Üle pika aja vaatasin saadet “Tähed muusikas”, kus Lunge Toomas suurema osa lauludest ise ära laulis. Mmm, Justamenti kuulama minna oleks päris nostalgiline. Lapsepõlves sai neid palju-palju kuulatud, Lunge käis vist paar kordagi lasteaias mängimas
Merevaigu juustu tüdrukut meenutav õde on suurema osa päevast veetnud arvuti taga referaati kirjutades. Tal on juba pikemat aega mingi värk Staliniga. Pidevalt on riiulisse susatud paksud raamatud, mille pealkirjas sõna “kommunism” või “Stalin”. Olevat huvitavam kui kommunistliku Venemaa sisepoliitika. Igastahes! No kui saad teada, et suurel türannil olid vasaku jala varbad kokku kasvanud, siis ei paku riigi siseheitlused enam huvi.
Enne tudu veel paarkümmend lehekülge raamatut, silmad kinni, tuli kustu ja 12 tunni pärast võib alata sama ebahuvitav pühapäev.
* Mittehariv kirjandus – igasugune kirjandus, mis pole konspektid, õpikud, teatmeteosed või muu õppetööga seonduv. [Paar aastat tagasi kinkis Fox mulle ajaviiteromaani, kuhu kirjutas pühenduse lõppu NB! Siin on midagi mitteharivat!]