Appi, mul on valus vaadata seda heledapäist neiut, kes istub poe ees pingil, just minu vastas. Juba pikemat aega on ta oma noormehega, kes samas poes töötab, vestelnud. Algul nad kudrutasid, musitasid, olid noored, ilusad ja armunud. Nüüd istub neiu nukralt enda ette maha põrnitsedess, vaikides, kuulates poisi juttu. Noormees laiutab käsi, seletab energiliselt, vahepeal tõuseb püsti, üritab neiule vist midagi tõsist selgeks teha. Ma usun, et tütarlapsel on pisargi silmas. Või kohe-kohe…

See meenutab minuga juhtunut. Toda õhtut, mil Tema… mulle ütles, et… ei tule midagi se’st… Seepärast mul ongi kurb, valus ja paha. Tahaks tüdrukut kuidagi lohutada, pai teha, öelda midagi head. Neid vaikseid kuulamise hetki ei tohiks olla, mitte nii…

Poiss kallistab tütarlast, nad vahetavad veel paar sõna, poiss kaob (küllap töökohustusi täitma), neiu tõmbab mütsi pähe, haarab pingilt kaks kaupa täis kilekotti ja lahkub rutakal sammul. Minule meenuvad magus-armsad ja valus-mõrud hetked. Korraks on ääretult kurb.