Täna oli vaikne ja rahulik päev. Rahvas rügab vist tööd teha, mitte ei kola poodides ringi. Väga hea, mina sain selle võrra rohkem hinge tõmmata. Tead, mul polegi muud rääkida, kui oma tööst. Mul on hetkel veel vähem elu kui kursa-või lõputöö kirjutamise aegu. Noh, b-töö lõpule viimine on taas teadmatuks ajaks edasi lükkunud. Ma ainult magan, söön ja töötan. Milleks? võiks küsida. Elada on ju vaja, asju on ju vaja, selleks on raha vaja, eks ole? No näed siis…
Hästi ilus on õues. Langev lumi on puuderjalt õrn. Paras õhtu jalutuskäiguks… koju. Pole jaksugi mujale minna. Ja uni on hea, kuigi paar tundi lühem varasemast. Kella peale ärkamine nõuab üksjagu pingutust, aga saan hakkama. Ehk jääbki hommikul üles ja enne ööd magama rütm sisse nüüd?
kusjuures mina olen enda puhul ka täheldanud seda, et kooli ajal oli rohkem rääkida. rohkem emotsioone. nüüd on ainult töö ja vähesed emotsioonid. kas see ongi suureks kasvamine? umbes midagi sellist nagu raamatus “Väike prints”.. et täiskasvanutele on tähtsad ainult numbrid….
Üks päev tabasin end mõttelt, et äkki on laps siis suureks kasvanud, kui tal enam unistusi pole. Sel hetkel ma tundsin, et mul pole unistusi, mida teostada. Pole seda ilusat helesinist või heleroosat kujutluspilti, et kui ma suureks saan, siis…
Jah, on töö, ainult numbrid. Raban teiste heaks, iseendale pole aega, isegi mõtteid pole aega mõtelda. Ja tunda veel vähem, ainult väsimust. Vahel on rõõmu ka, kui klient rahulolevalt minu juurest lahkub.
Ei taha veel, ei taha niimoodi suureks saada :(
Kas sa töötad Eedenis??? Kas ma nägin sind seal??:P
Eedenis jah. Äkki nägin ma sin ka, aga kuna päeva jooksul näen vist tuhandet nägu, siis ei pruugi tähele panna :)
Aga kui tulusid soovid, tule ostma ;) säraküünlaid on kah.