Killige need muusikud! (Ei midagi isiklikku, aga…) Ma ei talu seda lärmi enam. Kodukootud rahvaansambel, kõrvalleti tädide venekeelne jutuvada, sagivad ostunarkarid, piiksuvad kassaaparaadid ja turvaväravad. Lisaks värvimürgitusele saan ma siit ka müramürgituse. Loodetavasti raudsed närvid kah.

Selja taga mökerdavad lapsed küüslauguga… ptüi! glasuuriga. Glasuurivad piparkooke. Vastikult magus lõhn on igal pool. Öäk! Mul kaubakapis ka miski imal lõhn, nagu oleks seal maiustusi või käsitsi tehtud seepe hoitud. Mu seljakott juba sama lõhnaga. (Ninakirtsutus.)

Varsti olen värvipime, kurt, tumm (nii palju rääkimist on, suu ja huuled kuivavad) ja lõhnameeleta.

Fa-fa-faa! Esimesed prominentkliendid käisid just. :P Hr ja pr Teeme-Inimesed-Noaga-Ilusaks ostsid 12 komplekti värvilisi el.küünlaid. Ja tundsid suurt huvi valgusvoolikute vastu. Andsin neile ülemuse numbri.

Sassi väike ristirüütel ja Rauli sõbrad – poiss ja koer – ja Jimi kollapser… väikesed vabad hetked mööduvad kaheksalikult, selles mõnusas tundes, et võib olla kes tahes, vaba, rahulik, vaikselt naeratav. Oh, ma tunnen siin leti taga istudes blogidest puudust! :) Selles kirevas, lärmakas, sagivas tarbimismekas olen ma kõigest kaubapakkuja… :(

Nüüd istun suures kontoritoolis, üks käsi suure musta koera karvast pead sasimas. Käisime enne jalutamas, mõnus ilm ja kõige ilusamad tähed taevas. Sõbranna koer, kes kutsikapõlvest saati mindki teab-tunneb. Milline rõõm tal oli mind taas näha! Nagu laps hakkas oma mänguasjaga eputama, jooksis edasi-tagasi. Minulgi rõõmu laialt. Karvane sõber tõllarattasuuruste silmadega on üle kõige, kes olla saab. Nii armastav ja truu. Pai!