Heh, vestlus polnudki vestlus. Hoopis ankeedi täitmine, näitamaks oma teadmisi muusika- ja filmimaailmast. Kui sealt ära tulin, hakkas mõte jooksma “selle ja tolle laulja/bändi/filmi oleks võinud ju ka panna”. Läks nagu läks, nüüd on nende käes pall. Suureks kasvades tahan melomaaniks saada. Ja filmifanatiks. Nagu Lorelei ja Rory ja Lane on. Eeskujud missugused!  Kas selle eest palka makstakse? :P

Ma nüüd rahu ise tagasi. Pildid ka ei ajanud endast välja ega midagi. No mitte veel. Olid ajad… saab kunagi neid vaadates öelda. Olin minagi noor ja pidutsesin ja… need muud asjad. Raamatukogus jäin kohe huviga vaatama raamatuid, kus jagatakse nippe ja nõuandeid suhete vallas. Riiulile nad jäidki, las olla. Mõttetu bla-bla-bla. Naljaviluks võib ju vahel sirvida. Ah, mida iganes, unusta ära.

Petz saatis Kristelile paar pilti. Oh, nii lahe aeg oli, mil ta Eestis käis. Nagu vana sõbraga oleksime suhelnud. Tuulasime linnas, poodides, käisime väljas söömas, tantsimas, jalutamas. Kolm sõpra :) Oh, Petz võiks kunagi veel siia tulla ja pimedat talve oma skandinaavialikult rõõmsa meelega valgustada. Olid ajad… :) Mul nii hästi meeles, kuidas ta ilma üle ei kurtnud. Ta lihtsalt leppis sellega. Nii muretu. Kohati ajas see närvigi, aga ta seletas, et see pole asi, mille pärast muretseda. Niikuinii meie ilma muuta ei saa. Ohjah!