Pea käib ringi. Minek siis. Saan Kristeliga kokku, ta annab mulle pilte. Pilte, mida ma ei taha/tahan vaadata. Kohvi, täna tuleb kohvi juua ja sinna juurde midagi suuremat süüa teha. Et pea valutama ei hakkaks. Küünlaid põletan ka, eile ei jõudnudki. Ja loen unejutuks värskeid rõhke. Ja magan rahulikult (loodetavasti!), sest homme ju vestlus. Ikka kardan, aga mida vähem mõelda, seda parem, eks? Lihtsalt lähen ja olen mina ise, natuke rõõmsam, energilisem ja parem, aga mina ise. Jah? Hinga sügavalt sisse… ja välja. Rahu, ainult rahu, nagu parimais aastais propelleriga mehike ütles. Kõik on korras, no saab korda kunagi ikka. Mõtetes on kinni kõik. Head mõtted, rahulikud mõtted, “mina olen tubli”-mõtted. Rahu, ainult rahu!
närv on normaalne. aga endale sisendamine, et miski ei saa ju hullemaks minna, ainult paremaks – aitab. sest lõppkokkuvõttes istuvad su vastas inimesed nagu sa ise ja kui sa keeradki mingi väga suure käki (mida ei juhtu), siis ei pea sa neid enam kunagi nägema ja jälle kogemus juures.
samas see jutt on ilus, aga läbitegemine ikka raske. aga muudmoodi ei saa ka.