Viimane ööpäev on möödunud lausa idülliliselt. Ei teagi, kust alustada, nii palju ilusat on minus, et pisarad ja naeratused on korraga.

Eile käisin koos kursaõe, tema elukaaslase ja elukaaslase sõbraga bioloogide peol. Alustasime kursaõe juures juttude ja jookidega. Seejärel taksotasime peole. Riia mäel foori taga seistes vaatasin aknast välja – lund sadas nii ilusasti, raadios laulis Donna Lewis “I love you always forever” – see hetk puges mu hinge ja jäigi sinna.

Peol oli sel aastal vähem rahvast kui mullu, kuid õnneks olid nii mõnedki omainimesed võtnud vaevaks kohale tulla. Bänd mängis rokilugusid, rahvas keerutas tantsida, suhtles, jõi, tundis end igati mõnusalt. Rebased said oma viimased ristsed, poisid tegid üliseksika moeshow, üllatusesinejateks olid flamenkotantsijad. Tavapärasel auhinnaloosimisel “võitsin” ma värviraamatu, mis  lahkudes kahjuks keemiaklassi aknalauale ununeski. Kursaõde võitis sobiliku varustuse uueks aastaks: värvilise mütsi, viled jms. Teised õnnelikud said omale tatart, kiirnuudleid, kapsapea ja muud toredat. Pidu kõige paremas mõttes.

Kui kursaõde & Co. lahkunud oli, jäin ma kursavenna I. seltsi. Rokkisime bändi ja hiljem plaadimuusika saatel kella 4ni hommikul. Ma polnud nii ammu tantsimas käinud, et nüüd sai kohe kuhjaga tasa trallitud. Nahk oli seljas märg, põlved ja hüppeliigesed on siiani valusad ja omadega läbi. Kuna I. tantsustiil on niisama lahmimine (muud ma ei oska selle kohta öelda, ta ise ka tunnistab, et ei oska tantsida nagu teised), siis uhasimegi nii nagu jumal juhatas. Ühest saali otsast teise, libedama põrandaga saali otsast kleepuvama põrandaga saali otsa. Vahepeal keerutas ta mind niisama süles ja vahepeal hüppasime kui põrkepallid. Lahe oli tegelikult, lõbus oli. Saalist lahkusin ma tudisevad jalad all.

Mulle polnud vahepeal märkamata jäänud, et öö otsa oli lund sadanud. Sadas ka meie lahkudes. Maa oli paksult valge vaibaga kaetud. Võrratu vaatepilt. Olin õnnelik kui väike laps, olgugi et pikal koduteel jalad läbimärjaks said. No nii ilus oli! Saad aru? Ma ei saa… :) Kodus tõmbasin oma toas kardinadki akna eest, et magama jäädes lumeimet silmitseda. Päris esimene lumi!

Magasin rohkem kui lõunani, ärgates oli kurk kähe, ma isegi ei proovinud ühtegi sõna öelda, enne kui suur tass teed joodud. Tuju oli super, siiani on. Käisin kaubamajas, ostisin ürdisaia, kartulisalatit, Aura mahlajooki ja värske Värske Rõhu. Jalutasin Rüütli tänaval ja tundus, nagu oleksin pildi sisse sattunud. Ahhetamapanev vaatepilt!

Nüüd istun instituudis. Esimese asjana juhtusin lugema Tema kirja. Kui armas sõber oleks kaugelt-kaugelt kirja saatnud. …. Teie blogid said kah loetud. Sealtki sattus minusse nii palju head, et ma ei tea, mida sellega pihta hakata. Täna on idüll.